Viimaste sentidega

[Isadora Fish]

Sel ööl oli Dorare maganud linnas ühel kõrvaltänaval liiva peal seltsiks mingi kass oma kahe pojaga. Dora ärkas suhteliselt hilja alles siis, kui päike üle maja katuste talle peale paistma hakkas ning olemine palavaks ja kasside kräunumine talutamatuks muutus.
Tüdruk ajas end püsti ja sirutas kangeks jäänud ihuliimeid. Ta oli kõval pinnasel magamisega harjunud, kuid see ei päästnud teda siiski sellega kaasnevatest kangetest ihuliikmetest. Ajanud ennast püsti taarus ta tänavanurgast välja otsides mõnda kohta, kus oleks olnud võimalik otsa midagi söödavat võimalikult sootsalt. Raha tal just märkimisväärselt palju ei olnud.

OT: Isabelle

[Isabelle Blue]

Isabelle tuli just Shippy Kioskist hommikust "Pineapple't" ostmast. Nimelt loevad tüdruku vanemad sündmustega kursis püsimiseks iga päev kohalikku ajalehte ning nad saadavad iga hommik kas Belle või Summer'i kioskisse selle järele. Täna oli siis jällegi Belle kord ja nüüd, tagasiteel, oli ta otsustanud pisut läbi kõrvaltänavate lõigata, kuna nii sai palju kiiremini. Tüdruk voltis ajalehe hoolikalt kokku ning torkas selle siis otsapidi oma teksade tagataskusse. Seejärel avas ta paki juustu-sibula leibu, mille ta oli samuti kioskist ostnud, et neid siis tee peal näksida. Korraga kuulis tüdruk aga kräunumist ja läks selles suunas, kust see kräunumine tema arvates tuli. Järsku astus tänavanurga tagant välja üks õlgadeni ulatuvate blondide, kergelt lokkis juuste, pilusilmade ja mõnest kohast pisut liivaste riietega tüdruk. Belle võpatas hetkeks, kuid suutis end õnneks kiiresti koguda. "Hei," tervitas ta võõrast tüdrukut sõbraliku naeratusega.

[Isadora Fish]

"Hommikust." haigutas Reni. Võõrad kippusid temaga pidevalt rääkima, annetasid raha. See oli neist väga armas tegelikult. Tüdruk pühkis liiva oma T-särgilt ja lühikestelt pükstelt ning libistas käega läbi juuste. "Kuidas ma saan teid aidata?" küsis ta siis võõralt. Ta ei mäletanud nagu ta oleks tüdrukut kuskil näinud. Võib-olla oli temast kuulnud ja tahtis tööd pakkuda? Ei usu, ta ei olnud paikne vaevalt plika selle pärast nii kõrvalisele tänavale oleks koperdanud. Elas seal? Ei näinud küll selline välja. Võib-olla oli see tema kassiroju kes oma poegadega liiva hunnikus istus.

[Isabelle Blue]

Isabelle ragistas kõvasti ajusid, kuid talle ei meenunud, et ta teaks seda tüdrukut. Aga samas ta teadis nägupidi kõiki selle saare elanikke. "Ee.. oled sa siin uus?" küsis tüdruk. See seletaks ka seda, miks too võõras siin kõrvaltänavatel kooserdab. Ilmselt oli ta tahtnud oma öö kusagil inimtühjemas kohas mööda saata. "Meil on siin muidu korterid ka, TASUTA. Seal on ilmselt elamiseks pisut paremad tingimused." Belle muigas ja ulatas paki juustu-sibula leibadega tollele tüdrukule. "Võta endale, mul... ee... pole kõht tühi."

[Isadora Fish]

"Ei ole uus." raputas Dorare pead. Juba kuus aastat oli seal elanud. "Kuule sa oled üks nendest sinistest või?" küsis ta siis ootamatult tegemata korteri jutust välja. Tal oli omas koopas hea olla piisavalt. Ta polnud ühtegi nendest Bluede plikatest kunagi näinud, kuid ta teadis nende olemasolust ja umbkaudu millised nad välja näevad. "Aitäh." lausus ta siis tüdrukule naeratades ning juustu-sibule leibasid vastu võttes. Toit kulus alati ära.

[Isabelle Blue]

"Küllap vist," vastas Belle. "Isabelle Blue. Ja sina oled?" Talle tegi nalja mõte, et too tüdruk kutsus nende perekonda "sinisteks", kuigi ta sai aru, millest just selline nimi.

[Isadora Fish]

"Kala. Isadora." vasta tüdruk kergelt naeratades ning võttis ühe nendest leibadest, et see seejärel suhu pista. "Sa ei taha?" küsis ta siis. See oli viisakus mitte jagamisrõõm. Kui inimestega viisakas olla, siis nad andsid mõnikord veel midagi. Süüa või riideid. Süüa oli rohkem vaja. Mõnikord andisd raha või tööd ka, need olid samuti toredad.

[Isabelle Blue]

Isabelle vaatas seda leivapakki pisut kõhkleva pilguga, kuid võttis sealt siiski lõpuks ühe leiva ja pistis suhu. Mm... kuradi hea kraam. Belle kahetses isegi hetkeks, et ta oli terve suure paki väärt juustu-sibula leibu Isadorale andnud, kuigi samas Dora oli ju kodutu ja raha ei olnud tal ilmselt just eriti palju... Belle oleks võinud talle ju pisut annetada, aga kahjuks oli ta kaasa võtnud ainult 2€, millest nüüdseks oli alles ainult paar senti ja no mis sa selle paari sendiga ikka peale hakkad.

[Isadora Fish]

Isadora pistis veel paar leiba suhu ning sõi neid mõnuga. "Tead sa kelle kass see seal on?" küsis Dorare siis viibates majavahesse kus too emane oma kahe pojaga oli ning ühte äärmiselt nälginud hiirt lahkas pojad nibude otsas kõikumas ja äärmiselt kondise välja nägemisega. Muidugi võis see lihtsalt hulkuv kass olla, aga suhteliselt tihti olid need kassid ka ise oma pojad kuskile ära vedanud et inimesed neid ei leiaks.

[Isabelle Blue]

"Kass?" imestas Belle. Ahjaa, tüdrukule meenus, et enne ta ju tõesti kuulis mingit kräunumist. "Vaesekene," pomises Bel, nähes kassi ja tema poegade räbalat väljanägemist. "Prsh, pole ka ime, ema ei saa siin ilmselt korralikult süüa, nii et tal ei jätku piima oma poegade toitmiseks," sõnas tüdruk. "Peaks nad vist varjupaika viima... Siin lähedal on muide üks."

[Isadora Fish]

Dorare mõtles küsida, kas toodud loomade eest raha ka saab, kuid jättis selle siiski tegemata. Vaevalt saaks, ega uued loomad tähendasid ainult uusi kulutus. Milleks siis toojale peale maksta? "Mina neid igatahes puutuda ei kavatse." lausus Isadora. Mõnda haigust tal küll tarvis ei olnud. Riidetüki sisse oleks küll mässida võinud, aga sellist parasjagu kuskil ei olnud. See oleks natuke loomade väärkohltemise moodi ka juba.

[Isabelle Blue]

Belle vaatas Dora't pisut kurja pilguga. Ega haigust polnud tüdrukule endale ka tarvis, aga no samas ei saa jätta abituid loomi siia lihtsalt niisama surema. "Ma ei saa neid kõiki ju ise ka võtta. Ma võtan ema ja sa võta pojad. Kui tahad, siis võime ka vastupidi teha."

[Isadora Fish]

Dorare kortsutas kulmu. "Tead, mul ei ole rohtude ostmiseks raha, kui ma haigeks jään." porises tüdruk ning tõmbas hetke pärast särgi seljast jäädes lühikeste pükste ja rinnahoidjate peale. Tegu oli ujumisriiete ülemise otsaga, seega polnud hullu. Mitte et tal oleks vahet olnud kui need ka tavalised rinnahoidjad oleksid olnud. "Ma võtan pojad." sest need nägid vähem ohtlikud välja, ei tundunud sellised kes kallale võiksid karata.

[Isabelle Blue]

"Ma võin anda sulle selle raha, kui sa tõesti peaksid haigeks jääma," lausus Belle. Ta kükitas ja üritas pojad siis ettevaatlikult ema nibude küljest lahti sikutada, ulatades nad seejärel ükshaaval Isadorale. Seejärel tõstis ta kassiema ettevaatlikult endale sülle ja hakkas mööda tänavat edasi astuma.

[Isadora Fish]

Isadora mässis pojad oma särgi sisse ning hoidis siis neid endast pisut eemal. Loomad ei avaldanud erilist vastupanu, kui hullumeelne kräunumine ja nõrgalt siputamine välja jätta, kuid see polnud midagi eriti hullu. Tüdruk koperdas sinisele järgi kohendades vahepeal kasse, kuna üks hakkas ära kaduma.

[Isabelle Blue]

Alguses kassiema siples ja kriimustas Belle't, kuid tüdruk üritas selle siiski välja kannatada ja nüüdseks oli kass juba enam-vähem rahunenud. Peagi jõudsid nad mingile rahvarohkele tänavale, kus kõigi inimeste pilgud olid nendele suunatud. Õnneks polnud varjupaik enam eriti kaugel.

[Isadora Fish]

Täpselt selle pärast Dorare toda emast ei tahtnudki. Kui kriimustusi saada on suurem tõenäolsus mingisse nõmedasse haigusesse nakatuda. Isegi kui keegi kinni tagus rahad oli ikka vastik haige olla. Dora sättis jälle kasse inimestest välja tegemata ning tõmbas nood särgiga endale lähemale. Kui nähti, et ta loomade ees hoolitseb siis äkki annetatakse järgmine kord rohkem.

[Isabelle Blue]

Kui nad lõpuks siis sinna varjupaika jõudsid, ulatas üks töötaja Bellele kohe mingi paberi, mille nad pidid ära täitma, ja pastaka. Mis kuupäeval ja mis kell te looma(d) leidsite ning kust? "Mida paganat?" mõtles Bel. Tal polnud õrna aimugi, mis kuupäev täna on. Okei, seda oli võimalik kas töötajate käest küsida või telefonist järgi vaadata. Aga mis kell ja kust nad tolle kassi koos tema poegadega leidsid, sellest polnud tüdrukul küll õrna aimugi. Aga äkki Dorare teadis? Vaevalt, aga no küsida ju ikka võib... "Ega sa ei tea, mis kuupäev täna on ja mis kell me need kassid leidsime ning kust?"

[Isadora Fish]

"Long streedi 24 ja 26 maja vahelt, aga muust pole mul aimugi." polnud sel päeval ühtegi ajalehte kätte saanud veel ning telefoni ega muud säärast tal nagunii ei eksisteerinud. Tüdruk poetas pojad ühele töötajale ning pani siis oma särgi üle käe kavatsedes selle enne uuesti selga panemist kuskil ära loputada. Nagunii üks kassidest oli sinna sisse sirtsutanud.

[Isabelle Blue]

Belle naeratas. Tore, et tüdruk vähemalt midagigi teadis. "Me leidsime nad umbes mingi pool tundi tagasi, ma arvan," lausus ta. "Nüüd oleks veel vaja teada, mis kell praegu on ja mis kuupäev täna on." Üks töötaja, kes oli nende juttu pealt kuulnud, ütles, et kell on hetkel 10.58 ja täna on 29. juuni. Bel tänas toda töötajat ja pani selle kõik siis ilusti sinna paberile ka kirja ning ulatas selle siis sellele samale töötajale. Too kutsus veel ühe töötaja endale appi ning koos viisid nad kassid mingisse ruumi ning Belle ja Dora jalutasid varjupaiga uksest välja. "Ma pean siis vist nüüd minema, vanemad kindlasti juba ootavad," lausus Belle. "Aa, ja muide," Tüdruk võttis oma teksade taskust paberi ja pliiatsi, kirjutas paberile oma telefoninumbri ning ulatas selle siis naerdes Isadorale. "helista sellele numbrile, kui sa oma rohtude raha tahad kätte saada. Või siis, kui sa endale korterit soovid. Loodetavasti näeme veel kunagi." Bel naeratas ja lehvitas tüdrukule, pööras siis ringi ning hakkas mööda tänavat kodu poole astuma.

[Isadora Fish]

Dorare noogutas ja pidi just ütlema, et tal ei ole telefoni, kui teine juba läinud oli. Ju ta siis laenab kuskil. Putkad olid ka muidugi olemas, aga need sunnikud maksid ju jälle. Tüdruk pistis paberilipaka tasku ning võttis suuna metsale, et särk onni ees olevas koses ära pesta. Seal oli suhteliselt soolavaba vesi niiet riideid oli seal hea pesta.

[Sponsored content]